Arhiivid aprill, 2009
Teema: Kevad
Halloo…, kevad on käes kui Sa ehk ei ole veel märganud. Hing hõiskab kuldnoka lauluga võidu ja varsti…, varsti kui toomingas end õide seab on ööbiku kord. See on igal aastal nii …kuid vaatamata sellele ei saa sellest iialgi küllalt. Igal kevadel vaatan ma hirmunult toominga iga sekundiga suuremaks paisuvaid pungi, süda ootusärevusest värisemas … ja siis … siis see tuleb… laul…, ei ma ei tea kas see on laul… see on sümfoonia … looduse igikestev ürgne muusika… ma ei tea kuidas seda nimetada, sõnad on kohati banaalsed. Ma kuulan hing kinni ja kardan juba ette, seda aega kui ma seda laulu enam ei kuule ja kuigi ma tean, et järgmisel kevadel kordub kõik, olen kurb.
Päev aga on pikem ja soojem ja päikest on rohkem. Koorin oma talvevalge ihu riiete seest välja ja annan päikese paitada ja hellitada. Aga ainult natuke, sest kõike tuleb mõõdukalt nautida, et kasu asemel kahju ei tõuseks. Väike jume ja energia, mis päike toob, kulub nüüd ära.
Küll see on ikka tore, et talvel oled talve värvi ja kevadel- suvel küpsed, nagu mari või muu vili suvevärvi. Mulle meeldib, et on vaheldus. Mulle meeldivad kõik neli aastaaega. Praegu aga on kevad- algus-tabamatus- selles on palju lootust-sellel pole veel õieti nägu – see värv algas valgest ja on nüüd üsna roheline- ja lõhn… milline… mmmmh… igasugune… ürgne, tugev…täis tohutut energiat.
Seda Sulle soovingi, mine looduse energiat endasse ahmima, et saaksid olla armastavam, andestavam, julgem, ausam, kindlam, kartmatum, võitmatum, vabam … rohkem Sina Ise!
Ilusat kevadet sulle!
